RNA interferents

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

RNA interferents (RNAi) on süsteem elavates rakkudes, mis osaleb geeniaktiivsuste määramisel. RNA interferentsiks on olulised kaks tüüpi väikseid RNA molekule – mikroRNA (miRNA) ja väike interfereeriv RNA (siRNA). RNA-d on otsesed produktid geenidelt, mis saadakse transkriptsiooni teel. Need eelnimetatud väiksed RNA-d võivad seonduda teistele RNA-dele, tõstes või alandades nende aktiivsust, näiteks seondudes mRNA-le, takistavad nad sellelt toimuva translatsiooni ehk valgusünteesi. RNA interferentsil on oluline roll rakkude kaitses parasiitsete geenide (viiruste ja transposoonide) vastu, organismi arengu suunamises ja geeniekspressioonis üldiselt.

RNAi rada leidub paljudes eukarüootides, kaasa arvatud kõrgemates hulkraksetes loomades, ning mida initsieerib endoribonukleaasne ensüüm Dicer. Dicer lõikab pika kaheahelalise RNA (dsRNA) molekulid väiksemateks umbes 20 nukleotiidi pikkusteks fragmentideks, mida nimetataksegi siRNA-ks. Iga siRNA hargneb lahti kaheks üheahelaliseks RNA-ks (ssRNA): guide-ahelaks ja passenger ehk anti-guide-ahelaks. Passenger-ahel degradeeritakse ehk lagundatakse, kuid guide-ahel kuulub RNA-indutseeritud geenivaigistamiskompleksi (RISC, inglise keeles RNA-induced gene silencing complex). Selle enimuuritumaks tulemiks on post-transkriptsiooniline geenivaigistamine. See ilmneb siis, kui guide-ahel paardub mRNA komplementaarse järjestusega ning katalüütiline RISC-i komponent argonaut tekitab lõike. See protsess on jaotunud süsteemselt terves organismis hoolimata siRNA piiratud molaarsest kontsentratsioonist.

Tänu selektiivsele RNAi mõjule geeniekspressioonis on see väärtuslikuks uurimisvahendiks nii rakukultuurides kui ka elavas organismis. Viies sünteetilist dsRNA rakkudesse, võib see kutsuda esile konkreetsete huvipakkuvate geenide supressiooni. RNAi saab kasutada ka raku suuremahulise geenide väljalülitamise korral, kui süstemaatiliselt lülitatakse välja kõik geenid, aitamaks tuvastada komponente teatud raku protsessidel, nagu raku jagunemisel. Lisaks on RNAi paljutõotav töövahend nii biotehnoloogias kui ka meditsiinis.

Varem on RNA interferentsi tuntud nimetustega "kosupressioon" või "posttranskriptsiooniline geenivaigistamine". Alles siis, kui need näiliselt erinevad protsessid said paremini tuntuks, selgus, et nad kirjeldasid RNAi fenomeni. 2006. aastal jagasid Andrew Fire ja Craig C. Mello Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda, mille nad said oma töö eest RNA interferentsi kohta nematoodis C. elegans.^[1] Uurimus avaldati aastal 1998.^[2]